sandra blogi

sada aastat on möödas sellest, kui ma viimati korralikult kirjutasin.panen siis kõik kirja, mis meelde tuleb.

kuum uudis on see, et mul on läpakas katki. keset ekraani laiutab suur pragu ja kus nüüd alles vilgub kogu see värk. ma ei tea mis ma sinna vahele jätsin.. tahaks nutta kohe. ma olen kõige hullem rahmeldis ja asjade lõhkuja üldse.

kool on läbi :( 28. mail ehk reedel oli seniorite jaoks port huron high school´is viimane koolipäev.jama lugu on see, et viimasest nädalast puudusime me earthiga lausa 3 päeva. mul oli nii kahju. käsime levil ja alyssal külsa missouri osariigis. see on keset riiki, ja väga väga soe oli seal. tagasi jõudsime neljapäeva hommikul kell 5. ma ei läinudki tagasi magama, sest sada asja oli enne kooli teha ja tunni aja pärast oleks pidanud nagunii üles ärkama. ei olnud väga vässu õnneks. samal päeval oli koolis kitarrikontsert. kõik kitarriklassid mängisid. õigemini need õpialsed, kes tahtsid mängida, aga siiski enamus. mian olin grupis johanna ja earthiga, üks tüüp mienga brendon mängis bassi meie grupis ka. mängisime use somebody by kings of leon. taustaks oli väike soundtrack ka, aga see mängis liiga kõvasti, ja meid ei olnud üldse kuulda. me olime üldse esimesed lavale minejad ka veel. ei olnud eriti närvis. tore lugu on see, et me ei olnud mitu päeva selle reisi pärast harjutanud, ja me ei saanud lavaproovigi teha. me ei teadnud, kus me seisma pidime.. ei olnud aega noh. enamus ei saanud lavaproove teha. aga hästi läks.  tegime earthiga sellise triki ka veel, et mängisime ühe akustilise eesti laulu. ma laulsin ja tema mängis kitarri. laulu nimi on “on läinud aastad”. kui koju jõuan, näitan videot ka. kokku oli 30 lugu. igasuguseid huvitavaid asju mängiti, miley cyrus ja muud loomad.

eelmisel neljapäeval ehk 20. mail vist oli meil koori kontsert ka. tantsisime ja laulsime ja värki. nendest on ka videod olemas täitsa. ma panin sinised sukapüksid jalga ja sellest tuli mulle hüüdnimi half-Avatar. huvitav.

ja siis reedel oli nutmise päev. emotsionaalne nagu ma olen, pillisin ikka kui pidi mitte-senioritega hüvasti jätma. kuigi me saame igal ajal välja minna, aga ikkagi. me ei saa enam kunagi niimoodi seal koridorides jalutada nendega. kool oli selle aasta üks parimaid asju üldse. ma tundsin ennast seal nii koduselt. aga. tegin sada pilti ja videot. üldse olen ma viimase kuu aja jooksul hullult oma kaameraga ringi jooksnud. on palju, mida pärast vaadata vähemalt. tegime viimase lõunapildi ka isegi.. udune tuli, kuramus. 6. tunni ajal läksid kõik lõpetajad PAC´i, kes näidati senior videot. guess what! ma tegin selle jaoks sellise umbes 4-minutilise vahetusõpilaste video ja nad panid selle ka sinna sisse. nii tore. saal oli peaaegu rahvast täis ja kõik juubeldasid. emotsioonid olid laes. kiskus siis ka väikese pisara silma. peale seda oli bändi saatel koridoris viimast korda marssimine ja siis saadeti meid majast välja. sellega oligi põhimõtteliselt kõik. me seisime veel oma toredate sõpradega veits seal ja muljetasime. kallistasime kõigiga ja värki. nendega näeme veel järgmisel nädalal lõpuaktuse proovides ja lõpuaktusel ise ka. ja siis on veel all night party peale lõpetamist koolis. ja siis on veel sada graduation party´t.

vahepeal on igasugust jama toimunud ka. kuu alguses tulid välja aastaraamatud. siin on nii, et kõik lasevad oma sõpradel ja vähem sõpradel sinna igasuguseid häid soove ja muid vigureid kirjutada. nii tore mu meelest. tegime ka nii. kuigi.. see kisub veits võltsiks. inimesed küsivad, et “kas sa tahad mu aastaraamatusse kirjutada?” ja siis sa nagu pead. ma saan lausa aru, millised minu omas võltsid on. poole kirjutavad kui väga nad mind armastavad ja igatsema hakkavad. vot see on võlts, sest mina neid küll igatsema ei hakka. ma ei tunnegi neid nii hästi, et igatsema hakata. ma hakkan küll ainult umbes kümmet inimest tõsiselt igatsema, kui sedagi. ei olnud minul aega saja inimesega korraga ülilähedaseks saada.

siis on veel selline asi, et kõigil on lõpetamise puhul lõpetamise peod ja nö. avatud uste päevad, kus kõik saavad külla tulla ja toredasti aega veeta (EI, SIIN EI OLE LÕPUPEOD KELLA SAJANI ÖÖSEL JA ILMA VANEMATETA JA ALKOHOLIGA JA AUTOÕNNETUSTEGA. ma räägin oma sõpradest eksole. hahaha) need kestavad mingi 4 ja 6 tunni ringis, mitte ei käi terve öö mingi lällamine. meil tuleb ka earthi aj mooga koos üks. 13. juunil. kõik on teretulnud. hahaha.

tennisega on liood niimoodi, et hooaeg on juba ammu läbi. alates sellest turniirist kus makäisin ei ole ma kuskil enam tiimiga käninud. neil oli veel mingi osariigi värk ka millalgi, ja ma siis ei läinud sellele. sest ei olnud vaja. jess. täna on autasustamise tseremoonia koolis. earthil on ka trackiga kõik. ainult varsity tiimil on mõned kohtumised veel olnud, aga nüüdseks on kõigil läbi. track tiimi koduvõistlsed on kõige lahedamad olnud. ema ja isa tulevad ka alati vaatama siis. ma mängin alati tennist sealsamas kõrval. ja siis vahepeal kui nad jooksma ei pea, tulevad earth, nate ja dale ka sinna. neil on sellised nagadega jooksujalatsid jalas ja selline huvitav vaatepilt on, kuidas nad platsi peal ringi peavad jalutama. ükskord lõin ma palli ühele naisele kogemata üle aia pähe. ei olnud midagi tõsist.

 nii imelik on koolis ringi käia kui lõpuaktuse prooviks minema peab. nii tühi kuidagi. seeniorid on kõik kadunud. Nate on ka põhimõtteliselt üksi nüüd lõunalauas, sest enamus meist olid seeniorid meie lauas. aga ta leidis juba mingid uued sõbrad, kellega istuda. nii tore.

ma ei tea millest veel kirjutada. nii palju on toimunud ja kõik on täiega sassis kuidagi praegu sees.

aega nagu on, aga ei ole ka. nagu on millest kirjutada, aga nagu ei ole ka. kõik mida ma siis kirja ei pane, panen päevikusse ikka kirja. hiljem meenutan ja räägin teile.

   tahaks siia südame kuju postitada, aga ma ei viitsi seda otsida praegu arvutist.